Parim suvi tegelikult ka

Olen nüüd paar korda jälle tiivasõitu harjutamas käinud. Pärnus läks küll asi täitsa pekki. Tuul oli otse sisse ja laine nii tugev, et enne kui laualegi sain, lükkas laine foili põhja kinni. Vähemalt saime Riinaga insta reeli jaoks alguse ära filmida 😀
Lõpuks tuleb välja, et Stroomi rand on harjutamiseks kõige parem. Ühe korra käisin läänetuulega, suurema osa ajast kõndisin kaelani vees, tiib ühes käes, teise käega lükkasin lauda ja miskipärast meenus koguaeg üks Havai surfinaine, kes teeb trenni nii, et jookseb vee all suur kivi süles 😀
Tänaseks lubas kirdetuult, viskasin asjad autosse, igaks juhuks lohefoili (sellest kirjutan ka kunagi) Katariina jaoks, aga igaks juhuks ka tiiva, sest väike lootus oli, et äkki saab Stroomis tiiba proovida. Kadri oli õnneks nii armas ja võttis tiiva enda kätte, kui kilomeeter vee äärde jalutasime, ise vedasin lauda (mis hakkab iga korraga kergem tunduma :D) Veidi kahtlane tundus küll see olukord, aga kui ma juba vee juurde olin kõndinud, siis mõtlesin alla ka kohe ei anna. See sile vesi oli ka nii ahvatlev. Lauale saamine oli küll ülilihtne, sest siiamaani olen ainult lainetega proovinud. Aga nooo…. ma kõndisin täna umbes kümme korda rinnuni ulatuvas vees Rocca al Marest Stroomi. Mingi aeg juba tahtsin kaldale kõndida, aga ikkagi ei kõndinud ja tasus vaeva, sain pihta, kuidas selle asjandusega ülestuult sõita. Väga lahe, ma olen juba täiesti armunud sellesse tiiba ja foili. Veest välja juba ka paar korda veidi sain foili, aga no midagi peab järgmiseks korraks ka jääma 😀
Kui kaldale jõudsin oli Kadri juba ära läinud ja Riina ütles, et ma olen hull, olin vees 3,5 tundi 😀 Kui lohega sõitma õppisin, siis ma olingi täiesti hull selle järele, ma võisin reaalselt viis tundi järjest sõita, mu peika ütles oma sõpradele siis, et minuga on lihtne, hommikul viid randa ja õhtul tuled järgi. Tõesti, ma nüüd jälle muud ei tee, kui vahin kõikidest kanalitest tuuleinfot. Ei teagi, mis saab, kooli ja tööle ju peab sättima varsti 