Kuidas ma otsast alustasin
Huvitav, kas Tuulejumal paneb algajaid nimelt proovile. Nüüd, kui mul lõpuks kolm vaba päeva, siis mida pole, on tuul. Prognoos lubas 2m/s. Tõenäoliselt vanaemalt päritud kangusega, ma ikkagi vedasin wingi ja foili autosse, võtsin Stoomist pumba ja kalipso, kutsusin Anu kaasa ja läksin Harku järve äärde tuult ootama. Tuul tuligi, lausa 4-5m/s võibolla 😀 Mõtlesin, et hullem ikka ei saa olla, kui need kaks esimest korda, kui Stroomis harjutasin. Seal ma sain korralikult kätega aerutada vastu tuult, siis korra põlvili, ühe korra isegi püsti ja juba ma olingi põhjas kinni jälle, et hakata tagasi aerutama. Esimesel korral, ma ei teadnud isegi seda, et tiib tuleb samal ajal jalgade alla panna.
Täna oli tegelikult juba päris äge. Järvel on ikka palju mõnusam harjutada, paar sammu ja juba oled sügaval vees. Aerutasin poide vahelt välja ja siis üritasin tiiva abil natuke vastu tuult pressida, kahjuks niipalju tuult polnud, aga püsti sain ja allatuult järve teisele kaldale. Paar korda aerutasin järve keskele tagasi kätega ja jälle foili ja tiivaga allatuult. Mingi aeg olin juba nii väsinud, et hakkas kätega aerutades tunduma, et seisan paigal ja kuhugi ei liigu. Õnneks oli Kalev Anule SUP-laua sokutanud ja Anu oli mul üsna lähedal, võtsin SUP-laua sabast kinni ja päris mugav sõit oli. Pakkusin küll Anule vahetust ka, aga ta ütles, et tunneb end kindlamini SUP laual 😀
Vahepeal käis vetelpääste paat küsimas, kas meil on kõik OK, muidugi me ütlesime, et OK, me oleme ju surfinaised. Nüüd ma siis hoian pöidlad pihus, et järgmistel puhkepäevadel oleks tuul. Ausalt öeldes igatsen ma juba väga ka Häädemeestet ja lohe.