Keenia surfireis. 5.jaanuar

Magan öösel vaid paar tundi. Närv on sees, pole mitu aastat üksi nii kaugele reisinud. Pabistan peamiselt sellepärast, et kas saan hakkama suure surfipagasiga.

Tegelikult kulgeb kõik väga ladusalt. Tallinn-Frankfurdi lennul magan ja Frankfurt-Nairobi lennul loen raamatut. Raamat on nii haarav, et ma ei telli veini ega pane kaheksatunnise lennu ajal isegi TV-d tööle.

Enne passikontrolli tabab mind küll ebameeldiv üllatus, märkan alles nüüd, et väljaprinditud e-viisal on reisi alguseks märgitud 6.jaanuar. Aga täna on ju 5.jaanuar. Õnneks on elu  õpetanud, et vahel on parem vait olla kui rääkida. Endal põlved nõrgad, ulatan passi koos viisapaberiga tollitöötajale ja sel ajal kui ma sõrmejälje näidiseid annan, viskab tema viisapaberi ühte paberihunnikusse, viskab pilgu mu passi, vaatab mulle otsa ja ulatab passi tagasi ja soovib head teed.

Nairobis hotelli jõudes, veendun, et kõik on nagu eelmisel aastal… ka aukudega baldahiinivõrk. Piserdan end sääsemürgiga kokku ja heidan voodisse. Malaariatablette ma sel aastal kaasa pole võtnud. Magan kui beebi ja ärkan paar minutit enne kella. Hommikusöögiks tellin paar samosat ja piimaga kohvi. Tuuakse kuum piim ja pakk lahustuvat kohvi. OK, lennujaamas on päris kohv, ei lase ma tujul langeda.

Malindis olen juba kell 11 ja pool tundi hiljem olen villas, millest saab mu kodu kaheks järgmiseks kuuks. Tuul puhub, sooja on 30 kraadi varjus ja ma kavatsen seda vägagi nautida.