Foil, tiib ja lohe
Reedel käisin jälle Harku järvel tiivasurfi harjutamas. Lõunatuul oli, mega puhanguline. Passisin seda järve ja mõtlesin vist pole hea mõte sinna kakerdama minna, aga üks vana windsurfi õpetaja tegi seal koolitust ja ütles, et muidugi mine, tuul on ideaalne. Pumpasin uue tiiva täis. 2022 tiib on ägedam, käepide on tugev ja mugavam kinni hoida.
Joonasele ja Kristiinale andsin vana tiiva ja SUP laua harjutamiseks, ise läksin foiliga. Vaatasin Joonas sai ilusti enne kõrkjaid kaldale, mõtlesin teen täpselt samamoodi. Aga kohe kui püsti sain, mõtlesin, et ah küll ma kuskil ikka kaldale saan ja lasin edasi. Lootsin, et see foil ka ikka üles tõuseb ükskord 😀
Korra veel jõudsin mõelda, et nii lihtne ongi ja järgmisel hetkel olin kõrkjates kinni. Ei saanud edasi ega tagasi. Mõtlesin seal siis mida teha, uus tiib ka 😀 Proovisin korra maha tulla, a jalad põhja ei ulatunud, samas foil oli kõrkjates kinni, kuhugi poole ei liikunud. Lõpuks lasin tiiva tühjaks ja üritasin kõrkjate vahelt kaldale saada. Võimatu üritus selle suure varustusega. Kaalusin korra, et jätan varustuse sinna ja kõnnin ise välja (Kurat teab ainult kuhu ma sealt saanud oleks ja varustus oleks ikkagi kõrkjatesse jäänud). Proovisin siis ikkagi foili tagasi sügavasse vette lükata ja ise kätega aerutada, aga täiesti võimatu oli see, tuul tundus nagu 10m/s. Ei teagi, mis ma oleks üksi teinud, aga lõpuks tuli Joonas SUP lauaga, võttis kõigepealt tiiva ja viis kaldale, siis foili. Ise läksin läbi kõrkjate, jõudsin kellegi lõkkeplatsile ja lõpuks tuttavale teele.
Kell viis pidin juba SUP jooga tundi andma ja mõtlesin, et rohkem küll ei lähe, et vedas, et kaldale sain. Aga samas ilm oli super ja puhanguti tuul ka väga hea. Natuke päevitasin, ajasin uuesti kalipso selga ja juba olin uuesti laual. Jälle sain tunda, mida mu lohesurfi õpilased tunnevad, kui ma neil ei luba kaugele sõita ja käsin hoopis kontrollitult sõita. Täpselt nii ma nüüd harjutasin, et enne kõrkjaid ikka kaldale saaks, korra püsti ja juba kätega aerutades tagasi.
Paar päeva hiljem oli plaan jälle tiib võtta. Aga kuidagi kurvalt vaatas mind lohesurfi foili laud. Haarasin hoopis selle autosse. Eelmisel aastal sain foiliga mõned korrad harjutada ja lõpuks juba mõned pikemad triibud teha. Suve alguses läksin ulja enesekindlusega uuesti Stroomi harjutama. Täitsa pekkis, kohe kui lauale sain, olin kõhuli. Hull masekas tuli peale, mõtlesin, et kuidas selline taandareng ja, et nii kallist varustust ei taha keegi isegi osta ära mult 😀 Jonniga proovisin tund aega veel, kuni olin nii väsinud ja täiesti trööstitult läksin kaldale. Kristiinile veel üritasin nalja visata, et varustusel peab midagi viga olema. Surftownist siis Siim tuli ka uudistama. Juuksevärv mul on ikka õigesti valitud, ma olingi foili tagurpidi alla pannud.
Seekord läks hästi. Läksin kohe kaugele ära. Vesi oli täiega mõnus, selge ja läbipaistev, kuuma ilmaga mõnusalt jahutav. Paremale sain kohe sõitma, vasakule veits kehvemini, aga sõitsin. Üliäge oli. Pööramiseks istun ikka maha nagu algajad ikka. Aga superkogemus oli. See poolteist tundi oli kõiki neid eelmisi katsumusi täiega väärt!